Kommunikatsiooni­sektor Godot’d oodates...

Eesti, Läti ja Leedu kommunikatsioonitööstus – nii nagu ka paljud muud ärisektorid – seisab silmitsi küsimusega, mis meist saab. Kas koroonakriisis osaliselt seiskunud äri taastub aja jooksul samasugusena? Hiljutisel Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liit MTÜ (EPRA) aastakoosolekul kõneledes tõin võrdluse, et kommunikatsioonisektor on kohati samas seisus nagu tegelased Samuel Becketti kuulsast näidendist "Godot'd oodates". Me ootame midagi, aga me ei tea täpselt, kes see on või mis see on ja me ei oska ka väga täpselt fikseerida, kas ta siis on viimaks kohal või ei ole.

Eks paljud ettevõtted ja projektid elavad oma elu suhteliselt tavalisel igapäevasel kujul ja kommunikatsioonitegevusedki on paljuski sellised nagu nad ikka on olnud. Teistel on tegevused mingi määramatu ajani, enamasti sügiseni, kas täiesti või osaliselt külmutatud. Kolmandaid pole aga enam olemas või on nende lõpp ainult aja küsimus. Üldiselt võib öelda, et valitseb lootusrikas teadmatus. Keegi ei suuda ega taha väga pikalt oma tegevusi ette planeerida, sest pikaajalise kohustuse võtmine eeldab ka panustamist ja on riskantne. Ent just riskid on need, mida praegu kõige vähem vaja on enamikel ettevõtetest. Värsket statistikat, kuidas koroonakevadel ja suvel läinud on, palju ei ole. Mina vähemasti ei suutnud leida, et oleks vahemikus märts kuni juuni meie valdkonna kohta rahvusvahelisi uuringuid avaldatud. Ainus elu-(või surmamärk) on erinevate suurte rahvusvaheliste kommunikatsioonikettide teated selle kohta, kui palju ja kuidas nad oma töötajaskonda vähendavad.

Kommunikatsioonitööstuse jaoks kõige täpsem „tervisenäitaja“, mida tuleks jälgida, ongi üldine töötute arvu kasv eri riikides. See on üks märk, mille järgi saame hinnata nii üldist ettevõtluskliimat kui ka kommunikatsioonäri tervist ja potentsiaali. Tõsiasi on see, et olukord on ebakindel. Auditi- ja finantsnõustamise valdkonna ekspertide sõnul on kaks tööstusharu, mis on kommunikatsioonitööstuse jaoks olulised, ent mis on praegu piltlikult öeldes kunstlikul hingamisel – turismisektor ja tarbekaupade sektor. Turismiäri kehv seis on üldteada, ent ka tarbijausaldus olevat nii palju kukkunud-kukkumas, et ka kõigi consumer goods kategoorias tegutsevate ettevõtete käive tõmbub kokku.

Kommunikatsioonisektorit iseloomustab kindlasti ka see, et on toimunud kiire ja järsk murrang digitaliseerumise poole. Eesti ja ka teiste Balti riikide jaoks ei ole see muutus nii suur. Ülejäänud maailma jaoks on see muutus palju suurem, aga täiesti selgelt saab kõigi meie igapäevatöö olema järgmis(t)e aasta(te) jooksul sellest trendist tohutult mõjutatud. Me ei saa enam arvestada ühegi sellise pika plaaniga, et teeme mõnda kogunemist või suurt üritust füüsiliselt osalevate osalejatega. Vähemalt hübriidvariant peab kogu aeg varuvariandina töös olema. Võimatu on ennustada, mis saab siis, kui uued suured pandeemialained tulevad.

Tegeleme siis sellega, millega praegu saame – kasvõi siis suvepuhkuse nautimisega kui see on parajasti kalenderplaanis võimalik ja vajalik. Ning hiljemalt septembriks oleme vast targemad ka selles osas, millises ajaraamis saame ja peame edaspidi oma tegevusi ette kavandama hakkama – kas päeva, nädala, kuu, kvartali või aasta kaupa. Ja mis on see mõõdik või näitaja, mis lubab öelda, kas kriis on alles algamas, kriis on kulminatsioonis või alanud on paranemine.